Psühholoogiline esmaabi

Kaks sammulist soovitust 

1. ESMASE KRIISIABI TAGAMISE 5 peamist sammu, et toetada mures ja valus inimest.

2. LAPSEVANEMA 3 SAMMU OMA LAPSE KRIISIDE ENNETAMISEL JA LEEVENDAMISEL, loobudes ajutiselt oma mugavusest

Psühholoogiline esmaabi on jõukohane igale hoolivale inimesele

See on inimese vahetu ja personaalne psühholoogiline toetamine, mis on eriti oluline 24-72 tunni jooksul pärast traumeerivat sündmust. Tuge võivad vajada peale sündmustesse sattunud vahetute osaliste ka nende eemalolevad lähedased ja kolleegid, sarnast sündmust varem kogenud inimesed ja teised, kes mingil põhjusel kogesid tugevat emotsionaalset seotust toimunuga.
Kriisis on esmatähtis inimese füüsiline ellujäämine ja seejärel nn psühholoogiline ellujäämine. Traumajärgselt ei pruugi füüsilisi kahjustusi olla, kuid psühholoogiline vigastus võib olla suur ning varasema elurütmi juurde naasmine seetõttu oluliselt häiritud või toetustea jäämise korral edaspidi perioodiliselt häireid tekitav. Alloleva 7-astmelise psühholoogilise esmaabi sõnastasid Mahena spetsialistid oma töö üheks aluseks (lisaks eetilistele lähtekohtadele) 2005. aastal, kui nad koondusid ühisesse organisatsiooni.

Psühholoogilise esmaabi põhisisu 

  • HOOLIV KOOSOLEMINE. Inimest ei jäeta üksi ja vajadusel aidatakse lähedastega kontakti loomisel. 
  • HOOLITSEV TÄHELEPANELIKKUS. 
  • HINNANGUVABA KUULAMINE. Lastakse inimesel rääkida, ilma et antaks tema käitumisele või sõnadele hinnanguid.
  • ARGISEGA TEGELEMINE. Esmaste vajaduste väljaselgitamine. Vajaliku kaardistamine ja arvestamine, olulisega tegelemine ilma abipalvet ootamata.
    /s.h kannatanu lapse või lemmiklooma eest hoolitsemine, ööbimiskoha korraldamine jmt/.
  • LISAABI KORRALDAMINE. Olukorrast ja seisundist tulenevalt vajaliku täiendava abi/ spetsialistide kaasamine.
  • KAITSMINE. Lisakahju ärahoidmine. Impulsiivsete ja ainult emotsioonidel põhinevate otsuste hajutamine või mõne nädala võrra edasilükkamine, mil ratsionaalsust taas rohkem.
  • ABISTAJA ENESEABI. Vajadusel kohene konsulteerimine, abi andmise järel emotsioonide ventileerimine.

Psühholoogilise esmaabi olemasolu või puudumine mõjutab emotsionaalselt häiritud inimese edasist käitumist (s.h tugeva traumeerituse korral väga loomuliku süütunde või süüdistamise asendumist lahendustele keskendumisega) ja ka seda, kas spetsialistidel on vaja hiljem sekkuda aeganõudvate psühhoteraapiatega. Kuigi iga inimene saab pakkuda psühholoogilist esmaabi, on ebatavaliselt raske või ulatusliku traumasündmuse korral võimalikult kohene pädeva kriisinõustajaga konsulteerimine üks lahenduskeskseid tegevusi. Kriisinõustaja roll on juba esmases telefonisuhtluses ning vahetult kohapeal toetada (suure surve alla sattunud) abistajaid ja selgitada, kellele ja kuidas esmajärjekorras tagada psühholoogiline esmaabi ning toetus eeskätt järgneva kuu jooksul. Samuti selgitada kriisikommunikatsioonist tulenevat, vajadusel vastava spetsialisti kontakti vahendades.

* MTÜ Mahena koostööleping mistahes asutusega sisaldab lisaks konkreetsetele kokkulepetele enamasti ka psühholoogilise esmaabi ja operatiivse suhtluse tagamist pädeva kriisinõustajaga, kui ootamatu kriisiolukord seda tingib.