Mahena tegevjuht Maria-Helena Mettis käis Eestist pisut enam kui kaks korda suurema elanikkonnaga, kuid sama vähe religioosses Albaanias, kus külastas seitse aastat tagasi 6,4-magnituudilise maavärina epitsentrisse jäänud Durrëst. 2019. aasta 26. novembri öösel raputas seda rannikulinna riigi viimaste aastakümnete tugevaim loodusõnnetus, mis nõudis 51 inimese elu, üle 3000 inimese sai vigastada ning umbes 100 000 inimest olid otseselt maavärinast mõjutatud. Hirmu koges suur enamus elanikkonnast.
Kui füüsilised rusud koristatakse ajapikku ära ja hooned ehitatakse uuesti üles, siis psühholoogiline turvatunde kaotus võib jääda pikalt püsima ja väga paljudel. Vahel on vaja käia toimunu paigas, et hoomata, mida tegelikult kogeti ja mis aitas toime tulla. Kohtumised toimusid Aadria mere ääres Durrëse linnas kui ka pisut üle 30 km kaugusele jäävas Albaania pealinnas Tiranas.
Maavärina omapära, võrreldes paljude teiste kriisidega, on selle ettearvamatus ja jätkuvus, enamasti toimuvad sajad järeltõuked, mis kestavad päevi või nädalaid, mis omakorda hoiab närvisüsteemi pidevas võitle või põgene seisundis. Tegu on abituks tegeva olukorraga nii neile, kes viibivad piirkonnas kui ka neile, kes on oma lähedastest eemal ja teadmatuses. Just selle viimase sihtgrupiga töötame Mahenas meiegi (nt toetasime 2023. a sajandi maavärinaks nimetatud Türgi katastroofi lähedasi ühes Eesti ettevõttes). Võimalus külastada vahetut suurte kaotustega piirkonda oli erialaselt väga huvitav kogemus.
On teada, et kohalikule kultuuriline omane avaldub ulatuslikes kriisides eriliselt, seda ka Albaania puhul, mida on nimetatud kui üheks vähem religioosseks riigiks maailmas. Sel teemal vahetud vestlused kohalikega olid eriliselt silmiavavad ja huvitavad. Nende sõnul on nad paberil suures osas islamiusulised, kuid pikalt on olnud tegu ametlikult ateistliku riigiga, kus religioon oli lausa keelatud ning selle mõju püsib valdavalt tänapäevalgi. Teatavasti on kriisis aga usk, olgu see siis religioosne või midagi muud (nt endasse, spetsialisti, spirituaalsusesse) erakordselt oluline, et näha väljapääsu keerulisest olukorrast. Albaania puhul on see kahjuks üks nõrk lüli. Kohalike jaoks on kirjutamata tõde maad hõlmav rõkkav korruptsioon, mis vähendab usaldusväärsust riiki kui sellisesse ja seetõttu ka spetsialistidesse. Usuleiguses jääb tugipunkte seega vähemaks.
See kultuuriline aspekt, ka geopoliitiline taust peegeldus igast vestlusest, mida kriiside teemal sai peetud. Postkommunistliku üleminekuaja kiire ja sageli reguleerimata ehitustegevus viis riigi olukorrani, kus paljud hooned ei vastanud ohutusnõuetele ega maavärinakindluse standarditele ning see tõi ka traagilise tulemuse, kui maa värises. Füüsiline elu taastus, kuid seitse aastat hiljem püsib reaalne hirm, kuna on teadmatus, kuidas ja mis nõuete järgi on ehitatud hooned, milles inimesed elavad või töötavad-õpivad-aega veedavad.
Vahel on halbadel asjadel ka toetav mõju, kuid halb mõju jääb. Albaania ühiskond on läbinud aastakümnete pikkuse range isolatsiooni Enver Hoxha kommunistliku diktatuuri ajal (1944-1985), millele järgnesid 1990. aastate poliitilised ning majanduslikud vapustused ja ulatuslik väljaränne. Pidev vajadus kohaneda ebakindlusega on muutnud ühiskonna teatud mõttes kohanemisvõimeliseks. Samas on kroonilise stressi foon kõrgel ja rõkkav korruptsioon ei lase sel langeda. See tähendab seda, et ehkki näiteks tervishoiusüsteem on paberil tasuta, reaalsuses pole võimalik arstile kabinetis täiendavalt mitte maksta, siis ei võeta olukorda tõsiselt ja nii mõnigi haigus võib jääda tuvastamata. Samuti on tavapärane olukord, kui riiklikus süsteemis vastu võttev arst nendib, et vajalikke uuringuid on võimalik teha vaid tema erakliinikus, mis on loomulikult tasuline. Haridussüsteem ei erine. Toodi näiteks, et õpetajale lisa maksvate vanemate lapsi õpetatakse personaalsemalt, neile on tagatud tähelepanu ning teised jäävad kõrvale. Samuti on tavapärane sobiva hinde ostmine. Albaania on PISA testis skoorinud alla keskmise OECD näitajate ning eraldi on nimetatud, et nende tulemusi tuleb tõlgendada teatava ettevaatlikkusega, kuna väiksemad koolid on neil välja jäetud, mis kergitavad nende tulemusi. Kohapeal kuuldud vestluste põhjal tuleks aga olla ettevaatlik kõigi tulemuste tõlgendamisel.
Samal ajal on igas kultuuris oma kaitsemehhanismid ja need on olulised kriisides toimetulekuks. Albaanias on sügavalt juurdunud traditsiooniline väärtuskoodeks nimega besa (tähistab lubadusest kinnipidamist, külalislahkust, austust ja kaitse pakkumist) ning väga tugevad perekondlikud võrgustikud, mis tähendab, et päris üksi jäävad vähesed, olgu hea või halb aeg. See on midagi, mida individualistlikul eestlasel on sisuliselt keeruline mõista. Me võime küll ratsionaliseerida ja saada aru, et lubadust tuleb täita ja teisi aidata, kuid sellisel molekulitasandil, kus besa muutub osaks identiteedist, milleta pole võimalik päriselt elada, me tegelikult ette ei kujuda. Subjektiivse kõrvaltvaataja pilgu läbi on see midagi erakordselt toetavat ja midagi enamat kui usk endasse või religiooni. Nii nagu inimese olemuse üks osa on olla olemas ninaga, mis talle on antud, nii on ta Albaanias enesestmõistetavalt besa kandja.
Besa ilmnes ka maavärinas nagu on olemas igas kriisis, mil kogukonnad hakkavad koheselt toimima ühise võrgustikuna. Ametlikud süsteemid on kas ülekoormatud või ei jõua piisavalt kiiresti igale poole, oma võrgustik aga hoiab. Maavärina järel ilmnes see selles, kuidas nii sugulased kui naabrid alustasid ise süsteemselt rusude eemaldamist, et pääseda ohvriteni ja neid aidata, seejuures ise teadmata, kas ja millised järellained tulemas on. See ilmnes ka varjualuste leidmises, kus valdavalt majututi sugulaste juurde, kes elasid ohutumates piirkondades. See võttis ära riikliku koormuse leida suurele hulgale koduta jäänud või evakueeritud inimestele pinda.
Kui mõtleme Eestis väiksematelegi õnnetustele, siis üsna kiiresti on teemaks just sotsiaalpinna leidmine, mitte inimeste enda võrgustiku tugevdamine, et aidata leida lähedasi, kes saaksid olla olemas raskel ajal. Meil ei ole besa ja see on päris kindlasti teema, millest meil on õppida nii indiviidi, kogukonna kui ka riigi tasandil. Me teame, et tugev kogukondlik ja perekondlik sidusus on psühholoogilise esmaabi vundament ning teadmine, et sa ei ole üksi ja et sinu lähedased seisavad sinu kõrval, aitab leevendada kriisijärgset ärevust ning seeläbi omakorda ennetada trauma teket. Rahvuse ja ühiskonnana ei ole me aga suutnud tekitada sellist sidusust inimeste vahel, mis toimiks kiire ja hoidva võrgustikuna kriisis. See on midagi, mille suunas võiksime vaadata juba rohujuure tasandil lasteaias ja loomulikult riigi tasandil nii riigikogus kui valitsuses - toetada individuaalsuse kõrval koosolemist.
2019. aasta Albaania maavärina järel tõdeti, et riiklikul tasandil ei oldud valmiks psühhosotsiaalseks katastroofiks, mis järgnes. Vahetult pärast tragöödiat reageerisid küll kiiresti rahvusvahelised organisatsioonid (nt UNICEF ja Punane Rist) ning kohalikud vabatahtlikud psühholoogid, luues mh ajutistesse laagritesse lapsesõbralikke alasid ning pakkudes esmast psühholoogilist tuge, kuid abi kättesaadavus oli ebaühtlane ja koordineerimata. Pärast maavärinat ja sellele järgnenud COVID-19 pandeemiat on rahvusvaheliste partnerite ja Euroopa Liidu programmide (EU4Schools) toel koolitatud sadu spetsialiste, et toetada psühhosotsiaalse heaolu taastamist ulatuslike õnnetuste järel. Samas näitab tegelikkus kohalike sõnul, et riiklikult toimivat süsteemi siiski ei ole, see on jätkuvalt nende arengukoht.
______________
Mahena jaoks on 2026.a oktoobri algul Albaanias kogetu huvitav ja eeskätt väga kasulik. Vahetult räägitud lood ja kogemuste jagamised annavad kõige realistlikuma pildi päris olukorrast. See kirjatükk ei hõlmanud riigi üldist kriisivalmidust, millest on Eestil paljugi õppida, alates korralikest maa-alustest punkritest, millest võib leida isegi teatrisaali. Oleme tänulikud, kui kaasa mõtlesite. Tavapäraselt jagame täpsemalt kogetut Mahena kriisinõustajate aktiivsete liikmete kohtumisel.
______________
Foto: Mahena tegevjuht Maria-Helena Mettis, kes Albaania kohalikku ellu sisseelamiseks sai võimaluse kanda piirkondlikke rahvarõivaid kui olulist kultuuripärandit.
Suurema teadlikkuse toel KOOS KRIISIDEST LÄBI!
Info jagamine võimalikele huvilistele on väga teretulnud!
Lugemist leiab ka FB-st: www.facebook.com/mahena.keskus