On 8. märts - ilus tähtpäev, mil lilled ja rõõm on omal kohal. Kui aga keegi ütleb, et ta enam ei jaksa, siis ei loe, mis on omal kohal, siis on vaja seda kuulata ja kuulda, mida inimene ütleb. Muidu võib hilja olla.
Vaimne tervis on sama habras nagu füüsilinegi tervis, kui see satub liigse raskuse alla. Murdumisel on vaja ravi ja aega taastumiseks. Kui kohe ei õnnestu jõuda abistava spetsialistini, siis siht peab olema paigas - ta on olemas. Kiirabi jõuab kutse järel kohale ja ka vaimse tervise spetsialistiga saab ühel hetkel kontakti (siiski mitte alati sellise kiirusega, kui soovime). Vahel see võtab lihtsalt aega. Samas, abistavaid spetsialiste ongi alati piiratud arv. Kui vähegi võimalik, siis tuleks panustada sellesse, et väga raskesse seisu ei jõuakski, ja et oleks olemas oma inimene, kellega saab rääkida just siis kui on vaja, ilma hinnanguid kartmata.
IGIPÕLINE RETSEPT nr 1 emotsionaalse, vaimse ja ka füüsilise tervise häire korral on: RÄÄGI ja võimalda kõrvalolijal RÄÄKIDA, siis on võimalik parim võimalik abi või ühine arusaamine, et hetkel ei olegi kedagi teist peale lähedase, aga väga olulise, kuulaja vaja.
TÄHTIS: psühholoogiline esmaabi on jõukohane igale hoolivale inimesele. Iseenda ja olulise kaaslase aitamiseks saab palju teha alloleva nelja sammu kaudu.
Kui arstil või õel ei ole olnud mitu kuud ühtegi tööst vaba päeva, veel enam, kahte kõrvuti puhkepäeva, ja kui ta peab tegema tööd, mis ei ole tema töö (massiivne viirushaigetega töö on väheste meedikute esmane valik), siis on oht, et ühel päeval on paljudele vajalik spetsialist ise kurnatuna kodus või ta lahkub sootuks töölt. Puhkeaja tähtsus ja selle kasutamise nõudmine on kriisis olulisem veel kui rahulikul ajal. Muidu pole meil ka neid spetsialiste, kes täna on. Olgu tegemist arsti, õpetaja, ametniku, töölise või iga järgneva tööinimesega, sh koduse lapsevanemaga, kes vanemaks olemise vastutuskoorma all võib uppuda, kui ta on kõiges üksi.
Kui laps ütleb, et ta enam ei jaksa selles kool kinni-lahti virrvarris (või vanemate lahutusprotsessis või majanduslikus kollapsis või leinas) olla ega õpingutele nõutud mahus pühenduda, on vaja seda kuulda. Kui kõike on lihtsalt liiga palju, on võimalik, et see ongi viimane appikarje. Õppimine ei jookse eest. Vaja on kuulata ja kuulda, mis seisus laps omadega on ja otsida koos arutades lahendust, ilma kedagi süüdistamata ja hurjutamata ning enesesüüdistustki kõrvale jättes. Kui ikka ei jaksa, siis esmalt on vaja jaks taastada, seejärel taas uuesti pühenduda õppimisele. Kui häbi sõprade ja sugulaste ees on sellise vestluse tagasihoidja, siis tasub mõelda, mis on olulisem, kas see, et laps elab ja taastab tasapisi oma elurõõmu või see, mida arvavad tuttavad ja sugulased. Neile annab ka sõnumid välja mõelda, et nad oleksid pigem toetavad. Mingi aja pärast, pikema pausi vajadusel ka aasta pärast, on võimalik taas keskenduda õpingutele ja vanematel koos lapsega rõõmustada uue kevade üle, millele anti koos võimalus.
Kui Sa ise ütled endale, et Sa enam ei jaksa,siis on selleks põhjus ja ainult Sina tead, kui raske Sul tegelikult on. Tegutse, enne kui enam üldse ei suuda - need juhendused, mis ei ole Sulle sobivad, jäta kõrvale (kui keegi ütleb, et on tungiv soovitus last aeda mitte viia, aga vaid see võimaldab Sul oma vaimse tervisega hakkama saada nii, et ei oleks ohus Sina ise ega laps, siis ongi tungiv vajadus laps aeda viia jne). Keegi teine ei saa Sinu elu elada, kuitahes kenasid soovitusi ka ei pakutaks - Sina tead, mida Sulle on vaja ja on igati õige kriitilisel hetkel valida telefonil 112 ja öelda, et oled viimases punktis. Loodetavalt saad siiski enne lahendustee või Sind toetava abi.
Kuniks veel jaksad end ise aidata, siis ehk on HEA MÕELDA SELLE ÜLE, palju ja mille pärast Sa muretsed ning palju on reaalselt igas Sinu päevas rõõmustamiseks ruumi. Mõtle ka sellele, kes on see vähemalt üks inimene, kellega lihtsalt rääkida - hoia temaga kontakti ja tunne huvi ka tema heaolu vastu, et ta jaksaks Sinu jaoks olemas olla.
Mahena spetsialistid on koondunud ühisesse mõttevahetuse ümarlauda, kus muuhulgas toetame üksteist kuulajate ja kuuljatena.
Jagan siinkohal oma viimatisi ümarlaua mõtteid. Ehk on kellelegi toeks.
1. Kui raskustunne on valdav, siis tuleb teada, et alati on midagi, mis annab võimaluse elu paremaks muutvalt tegutseda ja jõuda lähemale soovitule, jättes selja taha olemasoleva raskuse (ja ma tean hästi, et vahel tundub see võimatu, aga taas ja taas näen, et nii see on, ka neil, kes on justkui pimedusse mattunud - valguskiir on iga tunneli lõpus olemas). Muretseda võib, aga see on mõistlik ainult siis, kui objektiivselt on olemas probleem, mis elukvaliteeti halvab, või on oht selle tekkeks. Siis on aeg see sõnastada ja tegeleda sellele lahenduste otsimisega. Tasub mõelda, kas ja mis järgnevast loetelust logiseb, et otsustada, mida võtta oma tegevuse sihiks (oluline on midagi teha - kui on vaja kusagile jõuda, on vaja teha esimene samm ja liikuda):
mis on mind kõige enam negatiivselt mõjutav olukord: kehakaal on liigne või liigub lausa rasvumise suunas, toitumine on pigem ebatervislik ja ebaregulaarne, värskes õhus liikumine ei kuulu iga päeva tegevustesse (olen unustanud looduskäikude hea mõju, kasvõi linnaparki), alkohol ja tubakas ja erinevad psühhoaktiivsed ained kuuluvad regulaarselt elu juurde, meeleolu on kõikuv ja lähedased saavad äiksepilved endale, ei suuda enda ümbrust ega ennast puhtana hoida, oluliste inimestega niisama (ilma ekraanideta) koosolemiseks hetki napib, majanduslik toimetulek vähemalt pooleks aastaks ei ole olemasolevatest reservidest võimalik, ööpäevased kohustused või sõltuvused ei taga 8+8+8 tasakaalu hoidmist, olemasolev tervisehäda ei allu ravile jne. Kui on selge, mis vajab muutmist, siis leiab ka kaaslase, sh spetsialisti, kellele see sõnastada ja kellelt tuge saada. Peaasi on midagi teha.
2. Tänase nakkusohu taustal, 2021. aasta kevade alguse kuul, tarbida uudiseid pigem vähem. Kui keegi lähedal seisev isik on haigestunud nakkushaigusesse, siis tegutseda sellest murest lähtuvalt ja muidu seda emotsionaalset tonti mitte toita, ka uudiste tarbimisega mitte. Piisab kindlal kellaajal kord päevas uudistega kurssi viimisest, kuivõrd hetkel on sõnumid püsivalt negatiivsed, nii et uudiste doos tuleb ise väiksena hoida. Pigem asuda tegelema kõige eelnevaga - ikka objektiivsest olukorrast lähtuvalt, et sellega anda ka nakkusohule võimalikult vähe ruumi. Stress nõrgestab inimest ja mõistlik on stressi enda elus vähendada, kui selleks on võimalus. Muidugi täites samal ajal mõistlikke nakkusohu ärahoidmise soovitusi.
3. Vaadata üle kõige lihtsam eneseabistamise võimalus, 8+8+8 - ilma ühegi tohtri või nõustajata saab tegutseda selle nimel, et oleks olemas tasakaalu tagav ööpäevane elurütm endal ja enda lähedastel - see jaotub kolmeks kaheksaks (väiksem kõikumine on normaalne, suurem aga on paljude murede toitjaks). Esimene 8 on uni, teine 8 on kohustused, kolmas 8 on eluks ja elurõõmuks vajaliku tagamine, st: hügieen, toitumine, logistika, meelistegevused, millel ei ole negatiivset mõju endale ega enda lähedastele (kenasti saab selgeks ka see, et ekraanidele ei saa jätta tervet ööpäeva, isegi mitte kaheksat tundi, siis jääb miski oluline appi karjuma, iga päevaga järjest valjemalt, kuniks on vaja välist abi spetsialistilt).
Muidugi on siingi vaja arvestada erisustega, näiteks, kui on tegemist vahetustega tööga või eksamiperioodiga. Siis ongi vaja arvestada, et mõistlik on ööpäevane rütm ja vajalikud tunnid taandada nädala peale, et kõikide valdkondade jaoks oleks ikkagi oma vajalik aeg olemas. Igal juhul, kui on vaja puhata, siis on vaja puhata, muu pakiline jääbki vahel ootele. Loodusseaduseid arvestades on võimalik rasketest aegadest kindlamini läbi saada.
4. Teadlikult plaanida oma päeva hetki, mis pakuvad rõõmu või ajavad lihtsalt naerma - olgu need kenad mälestused, humoorikad lugemised või vaatamised või tegemised. Teadlikult tunda rõõmu sellest, mis on ja mis muutub enda tegevuse kaudu paremaks, ning rõõmustada ka inimeste üle, kes on jätkuvalt olemas, kui on aeg mõtete vahetamiseks, niisama olemiseks või vajaliku toetuse saamiseks. Jagada rõõmuhetki oma lemmikloomaga, kui on õnn omada kaaslast, kes suudab sõnadeta rääkida ja hoida.
Siinjuures jagan Mahena spetsialisti, Mari Kolga, üht ümarlaual öeldud mõtet - naerge ja võimestage oma kehahoidu, igal päeval (raamat pea peale ja kord päevas tiir toas, juba see aitab kehahoiule pöörata tähelepanu). Andke endale võimalus naeruks, naer on päriselt terviseks. Raskel ajal on see aidanud, ütlevad kliendid. Näiteks vaadake igal päeval vähemalt 10 minutit mõnda huumorisketši (ükskõik milline endale sobib ja naerma ajab). Samuti oma keha asendite teadlik võimestamine, et kössis keha ei muudaks samasuguseks enesetunnet. Raskel ajal on see aidanud, ütlevad ka teadusliku uuringud. Suurema huvi korral on märksõnaks Amy Cuddy, kes on uurinud nii kehaasendite kui ka näoilmete mõju inimese emotsionaalsele enesetundele. Tema uuringud näitavad, et nii nagu hea tuju paneb meid naeratama, paneb ka naeratamine meid ennast paremini tundma.
Kuulakem ja kuulgem -
iseennast, endale olulist inimest,
igat inimest, kes usaldab ennast aitama ja õpetama!
Tiina Naarits-Linn
Tallinnas, 08.03.2021
Lugege ka:
- Mahena kriisinõustaja 08.03.2021 veebiartiklit KRIISIDEGA TOIMETULEK, Ave-Gail Kaskla-Kuprys.
- Mahena spetsialistide 2020. aasta avalikke kriisisõnumeid alates covidi-kriisi algusest.
Mahena infovoog FB-s: www.facebook.com/mahena.keskus