Möödunud on aasta Parksepa Keskkooli õpilase Markkuse kadumisest 24. oktoobril 2015. Ehkki läbi aasta on oodatud tulemuslikku teavet Markkuse asukohast ja kadumise asjaoludest, pole otsingutel olnud tulemusi. Politseiuurijad töötavad endiselt selle nimel, et selgitada juhtunu üksikasju ning kui kellelegi on teada uurimisele kaasa aitavaid fakte, oodatakse neid e-postil
Võru maavanema kutsel kogunes 19. oktoobril 2016 Markkuse otsinguid läbiviinud ja otsinguid toetanud ametkondade koostöövõrgustik. Kohtumisel jagati omavahel teavet läbiviidud tegevustest ja edasistest plaanidest ning sõnastati kogemusel põhinevad tähelepanekud, mis on olulised edaspidise turvalisuse ja emotsionaalse toimetuleku suurendamisel.
- Noored on sageli riskialtimad. Oht on väiksem, kui vältida ise või takistada sõbral üksinda pimedas liikumist. Hea on varakult kokku leppida transpordi võimaluses. Oluline on jätta sõnum, kellega ja kus ollakse, eriti hilisel kellaajal.
- Pikalt kestva teadmatuse korral on mõistlik vältida infomüra ja infoväsimust. Sagedane sama teabe jagamine mitmete kuude jooksul loob segadust. Sõnumil on suurem kaal, kui seda jagada märgilistel päevadel, näiteks sünnipäeval, kadumispäeval.
- Abistamine kodanikualgatusena on väga vajalik, kuid see peab olema läbimõeldud ja koordineeritud. Pikema abivajaduse korral on vaja tagada, et abistajad ei oleks väsinud ja neid jätkuks mitmeks päevaks. Vajalik on kuulata juhiseid – millal ja kus, millises riietuses ja varustuses, kelle juhtimisel ja mida on vaja teha. Näiteks maastikuotsingutel kaasab politsei kaitseliitlasi, kes juhivad vabatahtlike tegevust.
- Sotsiaalmeedias levib igasugune info kiirelt, millest võib olla kasu, aga see võib teha ka kahju, kui info põhineb oletustel. Oluline on enne info jagamist ise hinnata selle tõepärasust või andagi teada, et info on kontrollimata ja vahendatud. Tõest faktiinfot saab jagada ainult see, kes fakte teab, traumaatilistes olukordades juhtunuga tegelev politseinik, päästeametnik, meedik või kriisimeeskonna liige (lähedased teevad nendega koostööd ka teavitustes).
- Kriisiolukorras alusetu süüdistamise asemel on mõistlik otsida võimalusi koostööks. Pime viha raiskab abistajate hinnalist aega ja loob uusi pingeid, mida hilisemal suhtlemisel võib olla raske lõpetada.
- Kriisiolukorras või suure emotsionaalse surve all võib vajalikuks osutuda psühholoogiline abi või arstiabi. Kuigi abivajajatele püütakse seda ka korraldada, võib juhtuda, et iga abivajaja ei jõua spetsialisti juurde. Alati võib ka ise küsida nii endale kui abi vajavale kaaslasele või tuttavale tuge. Õpilased saavad pöörduda kooli tugispetsialisti poole või küsida nõustamiseks kontakti klassijuhatajalt või direktorilt. Samuti saab abi perearstilt.
- Elu jätkub ka valu tekitanud paratamatuste korral. Suutlikkus uuesti rõõmu tunda ei tähenda unustamist.
Koostöökohtumist juhtis kriisinõustaja Tiina Naarits-Linn. Kohtumisel olid esindatud Võru Maavalitsus, Parksepa Keskkool, Võru Politseijaoskond, Kaitseliidu Võrumaa malev, Võru Vallavalitsus, Rõuge Vallavalitsus ja Võrumaa Rajaleidja keskus.
Võru Maavalitsuse pressiteade, 21.10.2016